100
Kehakeele mõiste
Ungari-Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok leidis[1], et see "võrreldamatult vulgaarne" mõiste pärineb eksimatult semiootilisest kontekstist, Israel A. Latifi 1934. aasta uurimusest, milles räägitakse imiku roomamisest lutipudeli poole kui "kogu-keha keelest" (whole-body language)[2]. 1930ndatel, enne kommunikatsiooniteooria tekkimist, ei eristatud veel keele ja kommunikatsiooni mõisteid, mistõttu Ameerika kirjanik Julius Fast võttis selle termini kasutusele lühendatud kujul ja avaldas samanimelise raamatu, Body Language (1970), millest saab alguse pseudoteaduslik või anekdootlik kehakeele-diskursus.